Tartu Ülikooli muuseumi lugu

Tartu Ülikooli muuseum on ülikooli ja ühiskonda teeninud juba üle kahesaja aasta. Selle aja jooksul on ülikoolis muuseume tekkinud ja kadunud, liidetud ja lahutatud, kuid muutumatuna püsinud põhieesmärgid: säilitada akadeemilist pärandit, harida ja valgustada noori ja vanu ning elamusrohkelt edasi anda nii Tartu Ülikooli ajalugu kui ka maailma teadus- ja kunstilugu.

Alguses oli kunstimuuseum

Oma algust loeb Tartu Ülikooli muuseum uue kalendri järgi 19. aprillist 1803, kui ülikooli nõukogu otsusega määrati omaette eelarve ülikooli kunstimuuseumile. Eesti vanima kunstimuuseumi kogud rajas professor Karl Simon Morgenstern. Tema eesmärk oli vanameistritest kaasajani ulatuva, peamiselt koopiatest koosneva kunstiga näitlikustada oma kunstiajaloo ja antiikkultuuri loenguid ning kujundada tudengites head kunstimaitset. Niisiis loodi ülikoolile kunstimuuseum ikka selleks, et õpetada.

Esimesed seitse aastat asusid kogud professori korteris Raekoja platsil, kust koliti 1810. aastal vastvalminud ülikooli peahoonesse.

Valgustusajastu ideaal nägi tollal ette laiahaardeliste kogudega universaalmuuseumi, kust saada ülevaade võimalikult paljude maade ja rahvaste kunstist läbi aegade. 19. sajandi keskel muuseumimõte muutus ja suund võeti kitsamale valdkonnale. Nüüdsest spetsialiseeruti kunstimuuseumis vaid antiikkunstile ning ruumid avati laiemale külastajate ringile.

Esimese maailmasõja ajal (1914–1918) evakueeriti Venemaale kunstimuuseumi originaalkogud, mis on seal tänini. Seejärel jäi kunstimuuseumi elu mitmeks aastakümneks pigem soiku, ent sai uue hoo alates 1960. aastatest, kui tekkisid võimalused aktiivselt kogusid täiendada, eksponeerida, publitseerida ning restaureerida. 1978. aastal avati külastajatele peahoone pööningul põlengu järel restaureeritud ajalooline kartser, endisaegne tudengite arestikamber.

Ülikool saab ka ajaloomuuseumi

Tartu Ülikooli ajaloo kogumine sai alguse peahoone pööningult. Mõned Tartu Ülikooli ajaloohuvilistest õppejõud eesotsas keemik Tullio Ilometsaga hakkasid 1960. aastatel teadusajaloo jaoks olulisi instrumente ja õppevahendeid koguma. Esialgu hobina kogutud esemete põhjal asutati 6. detsembril 1976. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloomuuseum. Pööningult kolisid esemed nüüd peahoone keldrisse, kuhu eraldati muuseumile ruumid. Kogumistöö sai sisse uue hoo. Keldriruumides avati üle kümne aasta pikkuse kogumise tulemusena 1981. aastal ekspositsioon, mis kajastas ülikooli ajalugu kuni 1918. aastani.

Sama aasta lõpul jäid raamatukogust tühjaks Tartu toomkiriku varemetesse ehitatud ruumid. Sinna kolis nüüd ülikooli ajaloomuuseum, kus 1982. aastal avati uus ekspositsioon. Juba 1985. aastal sulges muuseum külastajatele taas uksed, et pärast põhjalikku muuseumihoone remonti avada 1989. aastal juba kolmas püsinäitus. Hiljem on järk-järgult uuendatud pidevalt muuseumi ekspositsioone, viimati 2019. aastal, kui avati näitus „Minu elu ülikool“.

Nõukogude Liidu ajal pidid igas liiduvabariigis olema Vene revolutsioonide ja enamlaste juhi Vladimir Lenini (Uljanovi) muuseumid. Nii ka Eestis – siin hakkas leniniaanat 1982. aastast esindama ülikooli ajaloomuuseumi haruna Lenini venna Dmitri Uljanovi kortermuuseum. See avati majas, kus Dmitri Uljanov Tartu Ülikooli arstiõpingute ajal 1900–1901 elas. Poliitiliste olude muutuses 1989. aastal Dmitri Uljanovi kortermuuseum suleti ning samades ruumides Veski tänaval tegutses kuni 1997. aastani eri sajandite üliõpilasolmet kajastav Tudengimuuseum.

Tähetorn kõigile teadushuvilistele

Tartu üks olulisemaid teadustempleid, Tartu tähetorn tegutses teaduskeskusena aastatel 1802–1994. Pärast astronoomide Tõravere observatooriumisse kolimist leidsid tähetornis peavarju mitmed asutused. Tähetorni idasaal oli 25 aastat avatud külastajatele Tartu linnamuuseumi haruna.

Uue hingamise sai tähetorn 21. sajandi algul – 2005. aastal kanti Tartu tähetorni läbiv professor Georg Wilhelm Struve meridiaanikaar UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. 2011. aastal avati restaureeritud tähetornis ülikooli muuseumi osana uus ekspositsioon, mis räägib täheteaduse arengust minevikus ja tänapäeval.

Kahe sajandi eest Tartu Ülikoolis alguse saanud muuseumimõte on olnud lakkamatus muutumises, aga tegutsenud alati oma kogukonna hüvanguks. 21. sajandil on Tartu Ülikooli muuseum valmis kõigiks väljakutseteks, mida kaasaegne ühiskond muuseumidele esitab.

Uue kalendri järgi 19. aprillil 1803 asutati Tartu Ülikoolis Eesti esimene kunstimuuseum, Museum der Kunst der Universität Dorpat.

Pärast ülikooli peahoone valmimist sai kunstimuuseum enda käsutusse kaks ruumi peahoone aula kõrval. 1858. aastal koliti kunstikogud uude asukohta, kolme kõrvalasuvasse ruumi samal korrusel.

Praegustesse ruumidesse peahoone tiibhoone esimesel korrusel kolis kunstimuuseum 1868. aastal. Uute ruumide seinad maalis Pompei stiilis kohalik meister Thomas Friedrich Redlin.

Esimese maailmasõja rinde lähenedes hakati Tartust ülikooli varasid evakueerima Venemaale. Kunstimuuseumile kuulunud mündid, antiikkeraamika, Egiptuse muistised ja muud originaalesemed jäid esialgu 1918. aastal avatud Voroneži riiklikule ülikoolile. 1933. aastast kuuluvad need Ivan Kramskoi nimelise kunstimuuseumi kogudesse.

Pärast teadustöö koondumist Tõravere observatooriumisse avati 1971. aastal Tartu tähetorni idasaalis näitus, mis kuulus Tartu linnamuuseumile. See suleti 1996. aastal.

Üle kümne aasta kestnud kogumistegevuse järel asutati 6. detsembril 1976 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo muuseum.

Üks aasta pärast esimese näituse avamist peahoone keldris sai ülikooli ajaloomuuseum uue asukoha toomkirikusse, kus varem asus ülikooli raamatukogu. 1985.–1989. aastal renoveeriti muuseumi ruumid põhjalikult ja avati püsiekspositsioon, kus sai esimest korda käsitleda ülikooli ajalugu aastail 1919–1940.

Nõukogude riigi rajaja Vladimir Lenini venna, Tartu ülikooli üliõpilase Dmitri Uljanovi kortermuuseum avati Veski tänaval. Laulva revolutsiooni ajal kujundati see Tudengimuuseumiks, mis tegutses 1997. aastani.

Eelmise sajandi lõpus alustas muuseumi ja seejärel tähetorni ruumides Tartu Ülikooli algatusel teaduskeskus AHHAA, mis hiljem muudeti omaette sihtasutuseks ja sai oma maja 2011. aastal.

Varemetes toomkiriku põhjatornis asusid 1889–1979 veepaagid ülikooli veevärgile. Nende lammutamise järel olid tornid kasutuseta. 2001.–2006. aastal korrastati kogu läänefassaad ja tornidest kujundati betoonkattega vaateplatvormid.

Tartu tähetorn arvati 2005. aastal Wilhelm Struve meridiaankaare ühe mõõtmispunktina UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Pärast põhjalikku renoveerimist avati 2011. aastal seal uus püsinäitus astronoomiast ja Eesti täheteaduse ajaloost.

Selleks, et populariseerida teadust, sündis Hullu Teadlase tegelaskuju ja avati Hullu Teadlase kabinet.

Rahvusülikooli 100. aastapäeva puhul avati muuseumi uus püsinäitus „Minu elu ülikool“.