Tartu Ülikooli muuseumi lugu

Alguses oli kunstimuuseum

Oma algust loeb Tartu Ülikooli muuseum uue kalendri järgi 19. aprillist 1803, kui ülikooli nõukogu otsusega määrati omaette eelarve ülikooli kunstimuuseumile. Eesti vanima kunstimuuseumi kogud rajas professor Karl Simon Morgenstern. Tema eesmärk oli vanameistritest kaasajani ulatuva, peamiselt koopiatest koosneva kunstiga näitlikustada oma kunstiajaloo ja antiikkultuuri loenguid ning kujundada tudengites head kunstimaitset. Niisiis loodi ülikoolile kunstimuuseum ikka selleks, et õpetada. 

Esimesed seitse aastat asusid kogud professori korteris Raekoja platsil, kust koliti 1810. aastal vastvalminud ülikooli peahoonesse.  

Valgustusajastu ideaal nägi tollal ette laiahaardeliste kogudega universaalmuuseumi, kust saada ülevaade võimalikult paljude maade ja rahvaste kunstist läbi aegade. 19. sajandi keskel muuseumimõte muutus ja suund võeti kitsamale valdkonnale. Nüüdsest spetsialiseeruti kunstimuuseumis vaid antiikkunstile ning ruumid avati laiemale külastajate ringile. 

Esimese maailmasõja ajal (1914–1918) evakueeriti Venemaale kunstimuuseumi originaalkogud, mis on seal tänini. Seejärel jäi kunstimuuseumi elu mitmeks aastakümneks pigem soiku, ent sai uue hoo alates 1960. aastatest, kui tekkisid võimalused aktiivselt kogusid täiendada, eksponeerida, publitseerida ning restaureerida. 1978. aastal avati külastajatele peahoone pööningul põlengu järel restaureeritud ajalooline kartser, endisaegne tudengite arestikamber. 

Ülikool saab ka ajaloomuuseumi

Tartu Ülikooli ajaloo kogumine sai alguse peahoone pööningult. Mõned Tartu Ülikooli ajaloohuvilistest õppejõud eesotsas keemik Tullio Ilometsaga hakkasid 1960. aastatel teadusajaloo jaoks olulisi instrumente ja õppevahendeid koguma. Esialgu hobina kogutud esemete põhjal asutati 6. detsembril 1976. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloomuuseum. Pööningult kolisid esemed nüüd peahoone keldrisse, kuhu eraldati muuseumile ruumid. Kogumistöö sai sisse uue hoo. Keldriruumides avati üle kümne aasta pikkuse kogumise tulemusena 1981. aastal ekspositsioon, mis kajastas ülikooli ajalugu kuni 1918. aastani.  

Sama aasta lõpul jäid raamatukogust tühjaks Tartu toomkiriku varemetesse ehitatud ruumid.  Sinna kolis nüüd ülikooli ajaloomuuseum, kus 1982. aastal avati uus ekspositsioon. Juba 1985. aastal sulges muuseum külastajatele taas uksed, et pärast põhjalikku muuseumihoone remonti avada 1989. aastal juba kolmas püsinäitus. Hiljem on järk-järgult uuendatud pidevalt muuseumi ekspositsioone, viimati 2019. aastal, kui avati näitus „Minu elu ülikool“. 

Nõukogude Liidu ajal pidid igas liiduvabariigis olema  Vene revolutsioonide ja enamlaste juhi Vladimir Lenini (Uljanovi) muuseumid. Nii ka Eestis – siin hakkas leniniaanat 1982. aastast esindama ülikooli ajaloomuuseumi haruna Lenini venna Dmitri Uljanovi kortermuuseum. See avati majas, kus Dmitri Uljanov Tartu Ülikooli arstiõpingute ajal 1900–1901 elas. Poliitiliste olude muutuses 1989. aastal Dmitri Uljanovi kortermuuseum suleti ning samades ruumides Veski tänaval tegutses kuni 1997. aastani eri sajandite üliõpilasolmet kajastav Tudengimuuseum. 

Tähetorn kõigile teadushuvilistele

Tartu üks olulisemaid teadustempleid, Tartu tähetorn tegutses teaduskeskusena aastatel 1802–1994. Pärast astronoomide Tõravere observatooriumisse kolimist leidsid tähetornis peavarju mitmed asutused. Tähetorni idasaal oli 25 aastat avatud külastajatele Tartu linnamuuseumi haruna.  

Uue hingamise sai tähetorn 21. sajandi algul – 2005. aastal kanti Tartu tähetorni läbiv professor Georg Wilhelm Struve meridiaanikaar UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. 2011. aastal avati restaureeritud tähetornis ülikooli muuseumi osana uus ekspositsioon, mis räägib täheteaduse arengust minevikus ja tänapäeval. 

Kahe sajandi eest Tartu Ülikoolis alguse saanud muuseumimõte on olnud lakkamatus muutumises, aga tegutsenud alati oma kogukonna hüvanguks. 21. sajandil on Tartu Ülikooli muuseum valmis kõigiks väljakutseteks, mida kaasaegne ühiskond muuseumidele esitab.  

Vaata pilte muuseumi ajaloost