Tartu Ülikooli kunstimuuseumi püsinäitusel saab ainsana Eestis tutvuda antiikkunsti parimate tööde ja ehtsate muumiatega. Muuseumipääsmega saab külastada ka ülikooli aulat ning ülikooli pööningul asuvat vana tudengivanglat – ülikooli kartserit.
Tartu Ülikooli kunstimuuseumi püsiekspositsioon on Eesti ainus antiikkunsti väljapanek. Näituse moodustavad kreeka arhailise, klassikalise ja hellenistliku kunsti parimate skulptuuride originaalsuuruses kipsjäljendid. Need on ostetud ülikooli kunstimuuseumile 1860. aastatel Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia muuseumidest, et panustada tudengite kunsti-, ajaloo- ja kultuuriteadmistesse.
Ekspositsiooni taustaks on Pompei stiilis ornamentaalsed maalingud saalide seintel, mis on tehtud 1868. aastal, mil muuseum kolis oma praegustesse ruumidesse ülikooli peahoone vasakus tiivas. Tegemist on vanima spetsiaalselt muuseumi jaoks kujundatud interjööriga Eestis. Värvilised seinamaalid tehti selleks, et paremini eksponeerida muuseumi valgeid kipsvalandeid.
Püsiekspositsioonis on väljas filosoof Immanuel Kanti (1724–1804) originaalne surimask, mida on maailmas teadaolevalt vaid kaks.
Muumiakambrist leiab külastaja kaks ehtsat Egiptusest pärit inimese muumiat ja ühe koerlase muumia. Muumiad on ainsana säilinud Tartu ülikooli Egiptuse kogust, millest ülejäänu evakueeriti 1915. aastal Venemaale Voroneži. Muumiad pärinevad Eesti ühe esimese orientalisti Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) kollektsioonist. Richteri isa pidas poja kogu ülikoolile kinkides silmas, et see jõuaks noorteni ning innustaks neid uurima ja avastama maailma.
Ruumi seinu kaunistavad Egiptuse hauakambritest inspireeritud seinamaalingud, mis jutustavad lugusid vanade egiptlaste ihaldatud hauatagusest elust ja matustega seotud rituaalidest
Huvilised saavad tutvuda põneva sarkofaagi ja kanoopide mudelitega, mida lähemalt uurides saab teada, kuidas ja milleks neid kasutati.
Kunstimuuseumi külastusjuhtide abil on võimalik pääseda ka ülikooli aulasse. Ülikooli üks imposantsemaid siseruume on ilusas klassitsistlikus stiilis. Peahoone avamise pidulik aktus peeti 31. juulil 1809. Sellest ajast alates tähistatakse aulas kõiki ülikoolielu suursündmusi, peetakse lõpuaktusi ja pidupäevi ning korraldatakse arvukalt kontserte.
Aastal 1965 oli peahoones suur põleng, milles sai kõvasti kannatada ka aula. Kuna aula on alati olnud ülikooli südameks ja olulise väärtusega paljude jaoks, taastati see pärast põlengut väga kiiresti. Seda tehti J. W. Krause algseid kavandeid järgides.
Ülikooli peahoone pööningul on säilinud ajalooline kartseriruum. Kartseris istusid üliõpilased, kes olid rikkunud avalikku korda ja ülikoolis kehtinud käitumisreegleid. Kartserikaristuse määras ülikooli kohus ja see varieerus paarist päevast kolme nädalani. Paljud üliõpilased jäädvustasid oma vangipõlve joonistuste, salmide või monogrammidena kartseri seintel, lagedel ja ustel.
2018. aastal täiendas ülikooli kunstimuuseum kartseri ekspositsiooni uue väljapanekuga, mis tutvustab lugusid ülikooli tudengite üleastumistest 19. sajandil. Näitus annab vastuseid küsimusele, mille eest tudengeid Tartu ülikoolis 19. sajandi lõpukümnenditel kõige sagedamini karistati ning kui karmid võisid karistused olla. Samuti saab aimu, milliseid sõnumeid kartseris istunud tudengid selle seintele jätsid.
Liikumine
Istumiskohad
Valgus ja heli
Tutvu kogu kunstimuuseumi ligipääsetavust puudutava infoga siin.
Näituse meeskond: Jaanika Anderson, Ingrid Sahk, Kristiina Tiideberg, Külli Valk, Anne Arus, Maria Väinsar, Liisi Pabstel
Projektijuht: Jaanika Anderson
Konsultant: Janet Laidla (Tartu Ülikool)
Sisekujundus: Mari Kurismaa
Seinamaalingud: Kristiina Ribelus ja Pille Vilgota
Sarkofaagi ja kanoopide mudelid: Eike Eplik, Anne Arus, Arvi Kuld
Mööbel: Wako Värkstuba
Tekstide tõlked: Mari Eller, Yaroslava Shepel
Arvuti tarkvara: OÜ ZED
Kuraatorid: Kristiina Tiideberg ja Ken Ird
Kujundaja: Silver Vahtre
Näituse plakati kujundaja: Maarja Meeru
Tõlkijad: Mare Rand, Kristin Lillemäe ja Jaroslava Šepel
Tehniline teostus: Tanel Nõmmik
Publikuprogrammid: Kristiina Tiideberg, Ken Ird ja Paula Põder
Haridusprogramm: Külli Valk
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.