Näitus „Kas on kerge olla vana?“

Näitus "Kas on kerge olla vana?"
Autor: Erakogu

Tartu Ülikooli muuseumis on avatud uus ajutine näitus „Kas on kerge olla vana?“, mis tõstatab küsimuse, kas on kerge olla vana ühiskonnas, mis seisab silmitsi elanikkonna kiire vananemisega.

Meie elu kulgeb aastate rütmis ja märkame üsna loomulikult, kuidas vanus kasvab. Siiski oleme üllatunud, kui ületame vanusepiiri, mida oleme pidanud nn vana inimese eaks, kuna vanemaks saades hakkame üha enam ümber mõtestama, mida vana olemine tegelikult tähendab. Ka seda, kuidas me inimesi enda ümber näeme, mõjutavad meie endi elu jooksul kujunenud hoiakud.

Tööealise elanikkonna arv väheneb ja 2035. aastaks on iga neljas Eesti elanik 65-aastane või vanem. Kasvab surve majandusele, sest meditsiini- ja sotsiaalsüsteem vajab rohkem ressursse, mida enamasti kulub rohkem just kõrgemas eas inimestele. Kuidas selle keskel tunneb ennast see vanem inimene ise, sõltub sellest, kuidas me ühiskonnana väärtustame erinevas eas inimesi ning kas soovime neid endiselt kaasata otsustusprotsessidesse ja hoida tööturul.

„Näituse idee arenes mõttest, et kui vananemine on elu loomulik osa, siis kas meie ühiskond sellega tõesti ka arvestab või nähakse vananemises pigem probleemi. Meid huvitas, kas peaksime praegustes hoiakutes ja tegevustes midagi muutma või kui me seda ei tee, siis kuidas edasi,“ sõnasid näituse kuraatorid.

Näitus kutsub kaasa mõtlema, mida peame silmas, kui kõneleme vanadusest. Millised on vananeva ühiskonna lahendamist vajavad probleemid? Kas vananemine üldse ongi ühiskonnale ainult probleem või on küsimus pigem meie endi vaatenurgas? Kuidas teha nii, et vananemine ei muudaks inimesi ühetaoliseks, vaid mõistaksime kogu selle protsessi mitmekülgsust?

Vananemine on kohati ka väga isiklik, isegi intiimne teema. Seega arutleme näitusel ka teemadel, mis on ahenev ruum ja kuidas tekib üksildus, millised on meie suhted oma vananeva kehaga ning kuidas see mõjutab seksuaalsust.

Näituse koostamisel tegid kuraatorid koostööd nii sihtgrupi esindajatega kui ka erinevate valdkondade teadlastega. Üheks osaks on ka etnoloogiateaduri Rebeka Põldsami sissevaade Eesti keskealiste ja vanemate LGBTQ+ inimeste tulevikuarusaamadesse. Näitus jääb avatuks kuni 30. aprillini 2027.

Toetajad Tartu linn, Eesti Kultuurkapital.

Kuraatorid Karoliina Kalda, Külli Lupkin, Terje Lõbu, Birgit Landberg
Loominguline meeskond Birgit Landberg, Illimar Vihmar, Marta Pulk, Sander Põllu, Mattias Veermets
Luuletekstid Mari-Liis Müürsepp
Sisu loojad Rebeka Põldsam, Alana Proosa, Agnes Põder, Liisa Tagel
Mängud ja illustratsioonid Rona Luug
Produktsioon Kristiina Ribelus, Tanel Nõmmik, Siim Asmer, Kolimisveod OÜ, Ahto Palmre, Remondikompanii OÜ
Tekstide toimetamine ja tõlkimine Anu Lepp, Marie Põdra, Robert B. Davis
Intervjuudes osalejad Sirje Mälton, Elvi Nassar, Ülo Neider, Endel Paap, Lehti Perandi, Olev Sokk
Trükk Kolm Lõvi Tootmine OÜ, Noarootsi Noavabrik, Salibar OÜ, Reklaamikompanii OÜ
Kommunikatsioon ja turundus Maria Kullamägi, Elo Vilks
Programm Kadri Kaljurand-Lipp
Meened Eva Lepik
Projektijuhid Karoliina Kalda, Külli Lupkin

Jaak Aru, Ruth Kalda, Eneli Kindsiko, Merle Lepaste, Merle Linno, Piret Paal, Jaanika Anderson, Siim Angerpikk, Britta Johanna Annom ja Politsei ja Piirivalveamet, Antsla Tervisekeskus, Dementsuse Kompetentsikeskus, Eesti Rahva Muuseum, Mall Eltermaa, Kairi-Kristiine Haller, Ken Ird, Aime-Laine Kahk, Anti Kalda, Kaja ja Rein Kaukver, Ines Kerikmäe ja Eluringikeskus, Kobela Raamatukogu, Järvamaa Muuseum, Linda Kaljurand, Lembe Kullamaa, Maria Laanjärv ning soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei, Virge Lell, Linda Rahvamaja, Reet Loderaud, Kristi Lupkina, Maaelu Uudishimukeskus, Merike Merirand ja Pihlakodu, OÜ Mind Road Films, Martha-Liis Muttika, Ülle Naur, Nõmme raamatukogu, Annika Oper, Ilona Piirimägi, Rauno Polman, Liina Pärnamäe, Malle Rehkli, Ingrid Saare, Ingrid Sahk, Anne Saia, Jandra Sule, SA Sõbralt Sõbrale, Karl Edgar Tammi, Erkki Targo, Kaarel Targo, Maris Tuuling, Merle Varik ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool.